Sõnulseletamatu ilu, 1818 ja veidrad kogemused / Peterburi reis #2


Teine päev algas Ermitaažiga, kohale läksime tunnike enne avamist, et vältida mitmetunnist järjekorras seismist. Popp koht, mis teha :D Ilmataat oli meie vastu helde ja andis 20 kraadi sooja ning päikese. 


Maja on juba väljastpoolt vaadates megavõimas. Ootamine ei morjendanud mind üldse, sain piisavalt aega kogu seda ilu nautida. 




Kujutage nüüd ette tsaare ja tsaarinnasid sellisel vaibal kõndimas, teeb ikka kadedaks küll...

Maja on tohutult suur. Meie jõudsime läbi käia umbes veerandi. Giidi jutust jäi meelde huvitav fakt, et kui Ermitaažis iga vaatamisväärsuse juures peatuda 1 minut, läheks aega 15 aastat, et kõik läbi vaadata. Ruumid olid hoonega võrdväärselt võimsad - kõrged laed, lõputud kaunistused, kuld, õhku ahmima panevad lühtrid. Ükskõik, kuhu pead ei pööraks, raske on kõike seda korraga hoomata. Las pildid räägivad enda eest, sest mina olen sõnatu.
















Pärast Ermitaaži oli meil tunnike aega, et midagi hamba alla pista, et siis jälle täie tempoga Peterburiga tutvuda. Kõndisime Maria teatri ümbruses pisut ringi ja arvasime juba, et ei leiagi ühtegi normaalset toidukohta, kui jäi silma silt 1818 кафе и велосипеды. Kuna aega oli vähe, otsustasime selle koha kasuks ja õigesti tegime ka. Interjöör oli ülikihvt ja meie juurde tuli kohe teenindaja, kes oskas natukenegi inglise keelt!! Sai aru, et oleme turistid ja nii ilusti püüdis rääkida inglise keeles nii palju kui võimalik. Nii head klienditeenindust ei olnud me Venemaal oldud aja jooksul veel kogenud. See oli nii tore, kuidas ta kõiki meie soove täitis ja ise kogu aeg naeratas. Tellisime söögid ära, salatid said varem valmis kui meie wokid ja pitsa. Ajanappuse tõttu pidime osa söögist kaasa paluma ja kohvik tegi meile nii armsa üllatuse kirjutades meie kaasapakitud toidu juurde ka head soovid. Küll natuke vigaselt, aga see on täiesti andestatav. Minu wok oli niii hea ja tüdrukutega nõustusime, et see on koht, mida Peterburis olles kindlasti külastama peab. Marukahju ainult, et me ei saanud sinna kauemaks istuma jääda.



Kätu kanasalat

Maria krevetisalat


Minu juurviljawok 


 Edasi suundusime Jusupovi paleesse. Giidi jutu kuulamine oli meie jaoks paras katsumus, sest nii suur väsimus oli juba peal. Iga võimaliku tooli peal puhkasime jalga. 




Ruumid olid jällegi väga luksuslikud, lühtreid oli palju ja kulda veel rohkem.

Kus selliseid toole müüakse? Tahan kaaa...




Uhkeimatesse hoonetesse sisse piilutud, saime nautida ka laevasõitu Neeva jõel. Järjekordselt veendusin selles, et kogu linn on ehitatud ühes stiilis ja majad on kõik järjestikku. Silm lausa puhkas. 



Tõestus sellest, kui väsinud me kõik olime...


Peale laevasõitu sõitis osa metrooga hotelli juurde tagasi. See oli jube, tõesti jube. Esiteks fakt,et metroo asus 20 m sügavusel, teiseks on kõik automaatne ja see, et üks tüdruk jäi meist üksinda maha, sest metroo uksed lihtsalt sulgusid, teeb kõik veel jubedamaks. Ühesõnaga, ei olnud meeldiv kogemus. 

Nagu esimesel päevalgi, läksime kohe linna peale, et leida toidupoodi ja midagi normaalset süüa osta. Terve tänava kõndisime lõpuni ja normaalset toidupoodi ei leidnud. Lihtsalt ei olnud, olid ainult pisikesed 24 tundi avatud poekesed, mis meenutavad Eesti R-kioskit, kus peale nänni eriti midagi ei müüda. Küsisime inimeste käest ka ja nemadki ei osanud meid kuskile juhatada. Öeldi, et kesklinn ja turistipiirkond on varustatud ainult söögikohtadega. Ühtegi euroopalikku suuremat toidupoodi me ei leidnudki, kuid tagasiteel hotelli avastasime ühe poekese, mis oli selle kandi kohta üsnagi normaalne ja sooritasime seal oma ostud ära. 


Öösel jalutasime kõik koos Neeva äärde, et olla tunnistajaks sildade ülestõstmisele. Öine linn on ikka ilus, Kõik majad säravad tuledes ja tänavatel käib elu. Nägime üht hulljulget neiut, kes istus sõitva auto katusel, võimalik vaid Venemaal või midagi sinnakanti.. 



Õhtu lõppes samamoodi nagu eelminegi, kohe voodisse ja unne. Reisimine pole naljaasi, täitsa väsitav on.. 

xoxo

Sildid: