Mina jään

Minu jaoks juba kolmas laulupidu. Lapsena oli see üritus lihtsalt lahe - võimalus sõpradega toredalt aega veeta. Meeles on ikka see, et proovid kestsid hommikust õhtuni ja päeva jooksul oli palju tühja seismist ning lavalemineku ootamist. Eelmisest korrast mäletan ka seda sõnulseletamatut ühtsuse tunnet, kuid laulupeo sõnum ei jõudnud päris hästi kohale. Nüüd olen 3 aastat vanem ja kogenum. Pelgalt laulmisrõõmu kõrval kerkis esile hingeline väärtus. Isamaalised laulud pugesid mulle südamesse ja sõnum "mina jään" puudutas hinge. Siiani tulevad pisarad silma mõeldes lauldud ridadele ja meeliülendavatele emotsioonidele. "Mina jään" oli MINU laulupidu.

Ja rongkäik alaku...
Lilleneiud :)

Iga õige eestlase rahvuskohustus on vähemalt kord elus osa saada laulupeost. Olgu siis esineja või pealtvaatajana. Ka kõige skeptilisemast inimesest võib saada tulihingeline patrioot. Sõnul kirjeldamatu tunne on seista laulukaare all, olles imepisike, samas nii oluline osa milleski nii suures ja võimsas. See on meeletu armastus laulmise ja isamaa vastu, mis meid ühendab. Olgugi, et me seda iga päev välja ei näita, elab meist igaühe sees väike Eestlane. Meie oma vaba Eestimaa on midagi, millele ei mõtle just eriti tihti. Niivõrd kiire elutempoga maailmas unustame ära selle, kui hea siin tegelikult elada on.  Laulupidu on pilguheit oma südame kõige sügavamatesse sopistustesse. Meeldetuletus, et midagi siin elus ei tule niisama. Vabaduse ja unistuste nimel tuleb võidelda hingehinnaga. Meie, noored, peaksime seda hindama. Meie kujundame oma elukeskkonna järgmiste aastakümnete jooksul. Teeme seda hästi, uhkuse ja austusega. Kodust ära minna on hea, aga tagasi tulla veel parem. Mina jään. 

Meie kord kaare all särada
Ja läbi see saigi... Parimad neiud!
Viimased emotsioonid

xoxo

Sildid: